Rõuges valmib nii siin kui sealpool Emajõge ainulaadne hüdrotöökoda-muuseum
Viimati uuendatud (Reede, 08 Juuli 2011 14:56) Kolmapäev, 10 Juuni 2009 09:42
Ööbikuoru Hüdrotöökoda-Muuseum MTÜ sai 2009. aasta veebruaris 2,9 mln krooni toetust EASi piirkondade konkurentsivõime tugevdamise programmist.
Eesti Päevalehe erileht Elu Maal, Lõuna-Eesti, juuni 2009
Kristiina Viiron
Ööbikuoru kämpingus pooleliolev mahukas ehitustöö jääb esmapilgul külastaja silmale varju, ent peremehe Ants Eigi kannul orgu laskudes näeb peagi kõrget palkhoonet, millel ehitusmehed ümber askeldavad. See, hetkel palkideni lahti võetud ja 15 meetri sügavusele orgu ehitatud maja on ennesõjaaegne metallitöökoda, kus kõik seadmed töötasid hüdroenergial ning mis oli tollal suurim sealpool Emajõge.
Ligikaudu aasta pärast algab maja uus elu, sedakorda hüdrotöökoja-muuseumina. Siin saavad eksponeeritud kõik töökojas kasutusel olnud seadmed ja tarvikud, alustades pronksist turbiiniga, lõpetades puidust mudelitega, mille järgi valati kolbe, laagreid, saalesid, hammasrattaid, pukse. Haruldane juhus, et kõik töökoja seadmed on vaatamata nõukogudeaegsele natsionaliseerimisele alles jäänud ega ole laiali kantud. „Üks Saksa insenergi vangutas Berliinist toodud ja 1893. aastal valmistatud treipinki nähes pead ja ütles, et Saksamaalgi pole sellist enam alles," täheldab Ants Eigi.
Loodusest saadav energia
Eestiski saab sedalaadi hüdrotöökoda-muuseum olema ainulaadne ning ta on üks näide Rõuge Energiapargis, mis propageerib ja esitleb alternatiivenergia kasutamist. Nii näiteks saab Rõuge koolimaja sooja maaküttest; töötab Ala-Rõuge veejõujaam, millest saadavat voolu tarvitavad Ala-Rõuge külalistemaja põrandaküte, valgustus ja külmikud; orus puksivad vesioinad ehk hüdraulilisel löögil pumbad. Kõigi nendega - ka praegu taastamisel oleva hüdrotöökojaga - saab tutvust teha mööda Rõuge energiarada kõndides.
Muuseumi valmides võetakse vee jõud jälle kasutusele töökoja olemasolevate seadmete käivitamiseks endisel kujul, et näidata, kuidas vanasti vee-energiat tarvitati ning kuidas seadmed töötasid. Lisaks töökojaseadmetele soovib Ants Eigi eksponeerida ka talumajapidamises kasutusel olnud esemeid ja võimalik ka, et Rõuge linnamäelt väljakaevatud muistiseid. Kui mitte püsiekspositsioonina, siis näitusena vähemasti.
„Muuseumi mõtet ajasin oma peas paarkümmend aastat," tunnistab Ants. Ühel ja teisel põhjusel mõte seni toppas, kuid nüüd ei pidurda käima lükatud ettevõtmist enam miski. Tööd on teha tublisti, kahekordne puitmaja vajab täielikku renoveerimist ja paisjärv põhjalikku puhastamist, et saaks vett jälle turbiini käivitamiseks kasutama hakata.
Pensionipõlve kämpinguprojekt
Ettevõtete Arendamise Sihtasutuselt on muuseumi rajamiseks tulnud tugev tugi - ligi kolm miljonit krooni, lisaks tuleb ise finantseerida 500 000-kroonine osa.
Muuseumi rajamine pole Ants Eigile sugugi ainus ettevõtmine. Mäeveerule rajatud Ööbikuoru kämpingut, mahukat ja mitmete võimalustega ööbimiskohta võib julgelt nimetada ka Antsu pensioniprojektiks, sest mehe pensionipõlves see enamjaolt ehitatud ongi. Pealinnas elanud Ants kolis Rõugesse, naise vanematekoju kakskümmend aastat tagasi - siis, kui Nõukogude võimu aegu natsionaliseeritud maid taludele igipõliseks kasutamiseks andma hakati. Kämping ongi ehitatud maareformiga perele asendusena antud maadele.
Hüdrotöökoja aga rajas omal ajal Ilme vanaisa Peeter Saarse. Muidugi riigistati seegi punavõimu tulekul ja tagastati õigusjärglastele viletsas olukorras.
„Tulin Rõugesse kohe eesmärgiga oma turismitalu teha," meenutab Ants. „Naabrid suhtusid minu kavatsustesse pessimistlikult, et mis sa linnamees teed, siin on ikka karja kasvatatud ja põldu haritud."
Ants aga müüs oma Kiisa suvila ja hakkas ehitama, kuniks kroonitulek rahalise seisu nii napiks muutis, et ehitus tükiks ajaks toppas. 1998. aastal sai Ants ettevõtmisele 195 000 krooni tuge Põllumajanduse Informatsiooni ja Registrite Ametist, ehitamaks välja elektrivõrku ning vee- ja kanalisatsioonisüsteemi. See rahasüst võimaldas kämpingu avada ning nüüdseks on hubased puidust majakesed juba mitu aastat rännuhimulistele öömaja ja puhkusevõimalusi pakkunud. Hüdrotöökoja valmides on Ööbikuoru kämpingusse põhjust sisse astuda ka neil, kes öömaja ei vajagi, sest hüdrotöökoda ja tema väljapanek tasub kindlasti tutvumist.
Kooli asemel oja äärde ehitama
Ööbikuoru hüdroenergeetilise ressursi kasutuselevõtt sai alguse tänu Peeter Saarsele. Juba koolipoisina meeldis talle rohkem ehitada Ööbikuoru ojale uhkeid vesirattaid,kui veeta aega kuiva kooliharidust omandades. Küllap vesirataste ehitamisest said alguse tema tehniline mõtlemine, taip ja käteosavus. Oma kogemustest tajus poiss väga täpselt,kuidas rakendada voolava vee energiat. Siit kasvas välja idee rajada väike hüdroelektrijaam ning kasutada osa veejõudu mehhaaniliste tööriistade käitamiseks. Inseneritegevusele aitas kaasa ka asjaolu, et Peeter ei tundnud erilist huvi talupidamise vastu. Noormees võttis kätte ja ehitas oma maja kahekümnendatel aastatel otse 15 meetri sügavuse Ööbikuoru otsa, samasse paika rajas ta ka oma töökoja ja elektrijaama, mille võimuseks oli 3,5 kW alalisvoolu. Elektrivoolu andis ta ka koolile, kirikule, rahvamajale ja veel ühele naabritalule.
Jõujaama tarbeks pidi kuhjama 30 meetri pikkuse tammi, mille taga püsis nelja meetri sügavune veehoidla. Nõnda saadi veelanguks viis meetrit ja vooluhulgaks 60 l/s. Tammi tugevdamiseks rammiti maasse 1,8 meetrised palgid ja kaeti need punnlaudadega. Vesi langes tammist alla mööda kolmeastmelist treppi.
Oma töökojas, kus on töötanud 12 töölist, konstrueeris Saarse aurukatlast isesõitja ning remontis veskite, meiereide, lokomobiilide ja rehepeksumasinate seadmeid.
1960-ndatel tuli kolhoosi riigielekter, siis jäi miniatuurne elektrijaam kasutuseta. 1979. aastal ülevoolusüsteem lammutati ning rajati praegune metallrennist kanaliga. Käimasoleva ümberehituse käigus rajatakse kaks vesiratast, mis hakkavad tootma vähesel määral elektrienergiat.
Aastal 1944 võeti elektrijaam ja töökoda perekond Saarselt ära ja anti Võru Teedevalitsusele.
Allikad: Rõuge Energiapark ja Ants Eigi